Futugridi tegevjuht Toomas Valge kirjutab Õhtulehes, kui sügav on tegelikult energiakriis Eestis ning kuidas seda lahendada.
Minu, nagu ka paljude kaaskodanike postkasti potsatas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt saadetud kahvatusinine voldik, mis lubab: koos saame energiakriisiga hakkama! Olin põnevil! Ka minu südamesoov on see, et saaksime koos energiakriisiga hakkama.
Kuid sellega olidki voldiku soovitused otsas. Sõnum on selge: igasugust energiakasutust tuleb vähemaks saada. Aga kui kauaks? Kas mitte ei ole meie ühiskonna ja tehnoloogia areng pidevalt just selles suunas, et elektritarbimist tuleb üha juurde? Huvitav, kuidas elektriautode osakaalu suurenemine selle voldiku mõtteviisiga sobiks? Kuna kriisile lõppu ei paista, pole tõesti imestada, kui see voldik tundub mõnede jaoks sammuna tagasi nõukaaega, kui mitte koguni 20. sajandi algusesse.
Energiakriisi üks ilmsemaid lahendusi paistab olevat energiatootmise suurendamine. Kuid need investeeringud võtavad aastaid ning oleme ju näinud, kuidas üks või teine arendusprojekt, eriti taastuvenergia panuse suurendamiseks, on jäänud vaat et igavesti toppama. Kuid isegi, kui nendest takistusteks saadakse üle ning leitakse üles otsustavus ka tegelikult tuleviku energiatootmist arendada, on see üksnes pool rehkendusest. Üksnes tootmisvõimsuse suurendamine meid ei päästa, sest taastuvenergia tootmine on kurikuulsalt heitlik ning mida vähem on meil juhitavaid (loe: fossiilsetel kütustel, aga miks mitte ka tuumaenergial toimivaid) elektrijaamu, seda raskem on meil kogu elektrivõrku toimivama hoida. Hüppe üles ja alla on lihtsalt nii suured, et ka lihtsaim sündmus võib viia blackout’ini. Ja siis me oleme tõesti ühiskonnana käpuli.
Äärmuslikud ilmaolud üle maailma on nüüdseks juba näidanud, kui haavatav on meie energiasüsteem. Kuumalained, mille ajal kõik tarbijad oma konditsioneerid põhja keeravad, on põlvili surunud ka jõukate riikide elektrivõrgud. Roteeruvad elektrikatkestused võrgu päästmiseks pole enam mingi tinglik stsenaarium, vaid maailma eri paigus ka tegelikkus.
Eesti riik on täielikult jätnud rääkimata energiakriisi lahenduse teise, põhimõttelise osa. See on tarbimise juhtimine. Kõik seadmed, mille tarbimist saab juhtida, tuleb teha automaatselt juhitavaks esimesel võimalusel. Selleks, et elektrienergia tarbimine toimuks täpselt õigel ajal (mitte siis, kui tootmist pole piisavalt), võimalikult efektiivselt (just nii palju, kui seda on vaja) ja automaatselt (et me ei peaks ise pistikuid käsitsi välja tõmbama).
Jah, kodune tarbimise juhtimine on midagi sellist, millest Hando Sutter on rääkinud, lehvitades oma Eesti Energia äpiga. Tema eelis on muidugi see, et jõuka ettevõttejuhina on tal kodus oma väiketootmine ja moodne majapidamine, kus suur osa on tõesti äpi teel juhitav. Paraku ei ole see kaugeltki mitte kõigi eestimaalaste tegelikkus.
Enamikus Eesti kodudes on praegu reaalsus see, et suurimad elektritarbijad ei ole juhitavad – eelkõige on tegu kütteseadmetega, elektriboilerite, -radiaatorite, põrandaküttemattidega. Eesti majapidamistes on kasutusel üle 222 000 elektriboileri ja üle 420 000 elektriradiaatori. Kui kuidagi saaks kõik need seadmed ühendada ja ühe lihtsa liigutusega nende tööaega natukenegi nihutada, saaksime kokku üle 65 megavati jagu võimsust, mida vajadusel kiiresti juhtida. Seda on kolme Väo elektrijaama jagu!
See idee pole utoopia. Futugridis testime juba praegu Eesti kodudes lahendust, mille üks osa on masinõppel põhinev pistikseade, mida saab igaüks ühendada elektriboileri ja vooluvõrgu vahele. Teine osa on sagedusteenuse platvorm, mis ühendab kodudes olevad seadmed üheks virtuaalseks elektrijaamaks.
Muidugi ei arva ma, et riigi asi oleks tingimata promoda ühe start-up’i lahendust. Kuid see, et tarbimise juhtimise jätame üldse lahti rääkimata, toob meile veel palju probleeme. Juba näeme, kuidas energia universaalteenuse tõttu on elektri tiputarbimine suurenenud, sest inimestel on jälle hinnast ükskõik. See on ohtlik meelepete. Kodude elektritarbimine on peaaegu 30% Eesti kogutarbimisest. Kui suurtööstustega veel juhtimise suunal midagi ka tehakse, siis kodudest tulev oluline ressurss on praegu täiesti kasutamata.
